Jüngerlus

Need üksteist jüngrit läksid aga Galileasse sinna mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda, mõned olid aga kahevahel. Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” Mt 28:16-19

Mul ei ole kodus televiisorit, nii et kõik populaarsed saated ja sarjad jäävad minust nägemata, aga nii palju kui ma olen kuulanud inimesi omavahel telesaadetest rääkimas ja kui ma olen näinud, millest Eesti uudisteportaalid kirjutavad, siis selle põhjal ma olen aru saanud, et üks kõige populaarsem ja armastatum telesaade on praegusel ajal see „Su nägu kõlab tuttavalt” saade. Sest iga kord, kui see on eetris olnud, iga kord, kui keegi lauljatest või näitlejatest on hakkama saanud erakordse sooritusega, siis on pärast kogu sotsiaal-meedia ja Postimees online neid pilte ja videosid täis ja inimesed muudkui kommenteerivad, et mis neile meeldis ja mis mitte.

Kellegi järeletegemise kunst on keeruline asi, see nõuab suurt meisterlikkust ja inimestele meeldib, kui seda väga hästi tehakse. See on lõbus, see on tore meelelahutus. Muul viisil on ka võimalik inimesi järele teha ja imiteerida.

Üks sõbranna käis mul hiljaaegu külas ja ta peab eesti luulest väga sügavalt lugu. Kui me siis rääkisime luuletustest ja oma lemmikluuletajatest, siis ma näitasin talle paari luuletust eesti pagulaskirjaniku Karl Ristikivi sulest, kes on üks minu suuri lemmikuid. Ja need luuletused on kirjutatud nii, et ta matkib neis teisi eesti luuletajaid ja nende stiili. See on tsükkel üheksa lühikese luuletusega aastavahetuse teemadel. Tohutult hästi kirjutatud. Mu sõber ei olnud varem neid luuletusi lugenud ja ta sattus neist suurde vaimustusse, sest tõepoolest, kui sa loed Juhan Liivi stiilis luuletust, siis kui sa ei teaks, et tegelikult selle autor ei ole Juhan Liiv, vaid hoopis keegi teine, siis sa ei saaks sellest aru. Või viis, kuidas Ristikivi teeb järele Marie Underi stiili, no tee mis tahad, täitsa Under mis Under. Täiesti ehtne.

Mulle tundub, et kellegi väga hea ja andekas imiteerimine on erakordne ja üsna harvaesinev oskus, selles on midagi väga erilist, kui kellelgi on võime justkui kehastuda kellekski teiseks, astuda välja iseenda piiridest ja võtta kellegi teise kuju.

Meie jaoks on see idee paljuski kaotsi läinud ja unustuse hõlma vajunud, aga tegelikult oli vanade heebrealaste jaoks usk ja usuelu ka suuresti imiteerimise kunst. Kogu nende haridussüsteem ja suur osa nende religioossest süsteemist oli üles ehitatud jäljendamise peale.

Kui ühest noormehest sai õpetaja ehk rabi jünger, siis tolleagse tava kohaselt ta ei läinud hommikul õpikute ja vihikutega kooli ega tulnud sealt õhtupoolikul tagasi koju nagu tänapäeval koolis käiakse, kui kellestki sai jünger, siis ta jättis maha oma kodu, oma vanemad, oma lapsepõlve või oma töö, kui ta oli piisavalt vana, ühesõnaga kõik, mis oli talle tuttav, selleks et elada koos oma õpetajaga.

Meile on need lood Jeesuse jüngrite kutsumisest vägagi tuttavad, meil on meeles tühjad kalapaadid ja tühi maksukogumisputka, mille need mehed maha jätsid, selleks et olla pidevalt oma õpetaja Jeesusega. Ja selles mõttes ei toiminud Jeesus nii tehes üldsegi eriskummaliselt või ebatavaliselt, see oligi tavapärane viis, kuidas tollal neid asju tehti. Teised rabid tegid ja käitusid samamoodi. Rabi jüngriks saamine tähendas seda, et see noor õpipoiss veetis päevad ja ööd aastate kaupa oma õpetajaga, kuulas tema sõnu ja õpetusi, vaatles ja püüdis jäljendada oma rabi igas situatsioonis, rabi õpilaseks olemine tähendas seda, et ta vaatas tähelepanelikult, kuidas tema rabi nii kirja pandud Moosese seadusi kui ka suulist traditsiooni rakendas ja tõlgendas ja kuidas ta seda teistele õpetas. Kuidas ta teiste kirjatundjatega neil teemadel arutles või vaidles, kuidas ta argumenteeris ja kuidas neid õpetusi ise ellu rakendas. Ja jüngri eesmärgiks oli oma rabi imiteerida, tema lõplikuks eesmärgiks oli saada samasuguseks nagu tema õpetaja.

Vanas juudi pärimustekogumikus Mišna on üks ilus rabide ütelus, mis mulle ikka aeg-ajalt meelde tuleb, seal öeldakse: „Et sind kataks sinu rabi sandaalide tolm.”

See võtab tolleaegse imiteerimise või jäljendamise mõtteviisi nii ilusalt kokku, see oli soov rabi jüngritele, et nad elaksid oma õpetajale nii lähedal, et nad jälgiksid teda ja jäljendaksid teda nii detailselt, et nad oleksid oma õpetajal nii tihedasti kannul, et tolm, mis mööda kõrbeteid kõndides rabi jalgade alt tõusis, võiks sõna otseses mõttes tema jüngreid katta. Nii tihedalt pidi üks jünger oma õpetaja jälgedes käima. Alles siis oli jünger oma tööd hästi teinud, kui ta suutis oma rabil nii tihedasti kannul püsida.

„Et sind kataks sinu rabi sandaalide tolm.”

Kui tihedasti meie oma õpetaja kannul püsime? Kui lähestikku Jeesusega meie oma igapäevast elu elame? Ma arvan, et praegu, kui aasta vahetumisest ei ole veel eriti palju aega möödas, kui veel on aega vaadata tagasi möödunud aastale ja ühtlasi ettepoole alanud aastale ja kui on veel tahtmist võtta vastu mingeid uue aasta kohta käivaid otsuseid, siis on see hea küsimus, mille üle mõtiskleda. Kuidas on selle õpetaja sandaalide tolmuga meie elus, minu elus ja sinu elus? Kas sinu elus on midagi, millest sul tuleks lahti lasta või vastupidi hoopis midagi, millest peaksid uuel aastal veel tugevamini kinni hoidma, et Jeesuse kannul püsida.

Neid asju võib olla tuhandeid, neid väikeseid otsuseid, mida teha, mis aitaksid meil tõeliste jüngrite kombel Jeesust paremini jäljendada.

• Rohkem hommikust vaikuseaega,
• andestust,
• sõbralikkust võõra inimese suhtes,
• head sõnad kellelegi, kellel on praegu raske,
• enam aega kallite inimeste jaoks,
• tõsist patukahetsust.

Igaühes neist asjadest on natuke seda sandaalide tolmu, mis võiks meid aina rohkm katta.

Just praegu kestab üleilmses adventkoguduses eriline palveaeg, see on aeg, mil meid kutsutakse üles pühendama tavalisest rohkem aega sellele, et moodustada väikeseid palvegruppe või leida keegi sõber kogudusest, kellega koos palvetada. Ma usun, et see on ka üks neist viisidest, kuidas me saame osa oma õpetaja sandaalide tolmust ja kuidas me rohkem Tema sarnaseks kasvame.

Teame, et Jeesus veetis väga pikka aega palves, teinekord terveid öid. Tema esimesed jüngrid nägid ja kogesid seda ja ma usun, et see väga väga palju kujundas nende enda harjumusi ja eluviisi ja palveelu. Nemad tahtsid ka olla nagu nende õpetaja. See on ka meile võimalus olla rohkem oma õpetaja moodi.

Aga kristlik teekond ei lõpe siin. Kristlaste teekond ei lõpe selles sandaalide tolmus, on veel midagi, veel midagi suuremat, mida meid on kutsutud tegema. Tänahommikune piiblitekst ei rääkinud meile vaid jüngriks olemisest, vaid ka jüngrite tegemisest. Kui Jeesus ütles need surematud sõnad: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse,” siis nendes sõnades on peidus midagi, mis meil tihtipeale kahe silma vahele jääb.

Jeesus elas rabiinlikus maailmas ja Ta teadis väga-väga hästi, kuidas see süsteem funktsioneeris. See, mis andis rabiinlikule süsteemile elujõu ja jätkusuutlikkuse, oli põhimõte, et igast jüngrist pidi saama või vähemalt võis saada ühel päeval õpetaja. Ja see on just see mõte, mis peitub ka nende Jeesuse sõnade taga.

Suure misjonikäsu „minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad” taga on peidus idee – nüüdsest ei ole teie, Peetrus ja Johannes, Matteus ja Filippus, Jaakobus ja Toomas, mitte vaid jüngrid, vaid nüüdsest olete teie ise õpetajad. Sest ainult õpetajad on need, kes saavad kedagi jüngriks kutsuda ja jüngriks teha.

Jeesus justkui ütleb: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal, ja ma siinsamas kasutan seda meelevalda ja annan teile autoriteedi nüüdsest peale õpetajad olla. Ei piisa ainult sellest, et te olete minu järelkäijad, ei piisa ainult minu sandaalide tolmus kõndimisest, ei piisa vaid jüngriks olemisest, teie ülesanne läheb sellest kaugemale – nüüd ma tahan, et te ise töötaksite ja käituksite rabidena. Leidke endale jüngreid, laske neil oma sandaalide tolmus käia, ja niimoodi saavad neist inimestest tegelikult minu järelkäijad.”

Saage õpetajateks. Saage rabideks. Tehke jüngreid. Nii suur on ülesanne, mille Jeesus on meile jätnud.

Kui ma loen Paulus kirju, mis ta enda rajatud kogudustele saatis, siis on neis ikka ja jälle üks teema või üks motiiv, mis kordub. Seesama jäljendamise motiiv.

„Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse.” (1Kr 11:1)

„Sest kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa – evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses. Sellepärast ma kutsun teid üles: võtke mind eeskujuks! Just seepärast ma saatsin teile Timoteose, kes on mu armas ja ustav laps Issandas, et ta tuletaks teile meelde minu teeradu Kristuses Jeesuses, nõnda nagu ma õpetan kõikjal igas koguduses.” (1Kr 4:15-17)

„Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega,” (Fl 4:9)

„Te teate ju ise, kuidas te peate meid võtma eeskujuks, sest meie ei ole teie keskel logelnud ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva nähes ja rühmates töötanud nii ööd kui päevad, et me ei koormaks kedagi teie seast.” (2Tes 3:7-8)

Need on vaid mõned näited sellest, mida Paulus on öelnud. Ja minu esimene mõte ja esimene reaktsioon neid sõnu lugedes on: kuule, Paulus, mees, kas sa endast äkki liiga palju ei arva? Mis mõttes sa ütled: võtke mind eeskujuks, imiteerige mind, elage nii nagu mina, tuletage meelde minu teeradu? Kas see ei ole natuke suureline või ülbe?

Ei, ei ole. Paulus teadis täpselt, mida ta ütles. Tema ise oli üles kasvanud rabiinlikus kultuuris, tema ise oli kord noore mehena jätnud maha oma pere ja kodu selleks, et elada ühes rabiga, kuulsa rabi Gamaalieliga, tema oli käinud kunagi kellegi kannul nii tihedasti, et ta oli Gamaalieli jalgade alt tõusva tolmuga kaetud. Paulus teadis oma kogemusest, ta teadis, mida ta rääkis. Ja nüüd, olles kohanud Jeesust, pärast seda, kui ta saanud Jeesuse jüngriks ja tööriistaks, Jeesuse jäljendajaks, nüüd oli ta saanud ka ise õpetajaks, paganate apostliks. Ja kuidas muidu saaksidki tema kaudu Kristuse juurde tulnud inimesed mõista ja kogeda kristlikku elustiili ja maailmavaadet kui mitte oma õpetajat jäljendades.

Paulus ei olnud üldse suureline neid sõnu lausudes, ta oli rabi. Ta teadis, kuidas inimesi õpetada. Ta teadis, kuidas inimesed kõige paremini õpivad. Järele tehes. Jäljendades. Ja minu austus Pauluse vastu kasvab veel suuremaks, kui ma saan aru, et ta oli jõudnud oma elus ja teenimistöös sinna punkti, kus ta võis rahuliku südamega teistele inimestele öelda: kui te elate nii, nagu mina, siis te elate hästi. Kui te järgite Jeesust nii, nagu mina Teda järgin, siis te saadate maailma hea sõnumi kristlusest. Sellist asja saab öelda vaid väga kogenud ja küps kristlane, mulle tundub.

Ma olen tänast jutlust ette valmistades sellele teemale jupp aega mõelnud. Ja ma olen jõudnud ühe küsimuseni, mis on mind natukene vaevama jäänud. Või kui isegi mitte vaevama, siis on see igal juhul mind väga tõsiseks muutnud. Ja ma käin ringi ja mõtlen kogu aeg selle peale, kas mina saaksin kellelegi, kes tahaks rohkem teada saada kristlusest ja usust, kas ma võiksin talle öelda – ela nii nagu mina. Jäljenda mind. Võta mind oma usus ja pühendumises ja armastuses eeskujuks.Kas sellise inimese elu oleks kristlusest heaks eeskujuks ja näiteks?

Milline tunne oleks mul tulla hingamispäeva hommikul kirikusse ja veeta siin aega inimeste hulgas, kui kõik need inimesed elaksid samamoodi nagu mina ja kui nad peaksid oluliseks samu asju kui mina. Armastaksid nagu mina. Andestaksid nagu mina.

Ma ei tea, mul ei ole väga head vastust sellele küsimusele anda, aga ma tahaksin selle küsimuse täna siin õhku visata ja teie käest seda küsida. Kui teie vaatate oma elu ja inimsuhteid ja seda panust, mida keegi teist annab koguduse ülesehitamiseks, kui kõik inimesed koguduses oleksid sinu moodi, kui nad jäljendaksid sind, kui nad käituksid nii nagu sina ja kohtleksid teisi inimesi nii nagu sina, kas sul oleks hea ja soe tunne siin koguduses olla? Kas see oleks kogudus täis armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, heatahtlikkust, tasadust ja kasinust? Või mitte.

Kuidas meie elame, ei ole ainult tähtis meie isikliku tunnistusena kristlusest, Jeesus on meid kutsunud üles ja pannud meid paljundama seda, mis meil on. Meid on ka kutsutud õpetajateks. Igaühte meist. Meid on ka kutsutud üles jüngreid tegema ja teisi inimesi oma eeskuju kaudu Jeesuse poole juhatama.

On väga oluline, missugused jüngrid me Jeesusele oleme, aga võrdväärselt oluline on see, missugused õpetajad me teistele inimestele oleme. Millist eeskuju näitame. Mida paljundame.

Kui ma lähen koju ja võtan kätte selle eesti luule kuldse klassika paksu köite ja loen sealt Karl Ristikivi luuletust, mis on täpselt mõne Juhan Liivi luuletuse moodi, siis teeb see mind ühtaegu rõõmsaks ja tõsiseks. Või kui teie satute teinekord teleri ette seda näosaadet vaatama, siis mõelge nende teemade peale, ma soovin, et te neid andekaid jäljendajaid vaadates ka tõsiseks muutuksite. Sest mõlemad, need luuletused ja need telesaated, tuletavad meile meelde imiteerimise olulisust ja need tuletavad meile meelde seda suurt ülesannet, mida Jeesus meile siit lahkudes tegelikult jättis.

„Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.”

Aamen.

Autor: Mervi Kalmus