Avage koos minuga Luuka evangeeliumi 18. peatükk.
Niisiis, Jeesus läheneb Jeerikole – ta on teel Jeruusalemma, paasapüha pole enam kaugel, Tema missioon siin maa peal hakkab lõpule jõudma. Jeesus läheneb sellele suurele linnale. Temaga on, nagu ikka, palju rahvast tunglemas ümberringi, suur rongkäik tuleb mööda teed. Tee ääres istub üks kerjus, pime mees. Ta ei näe midagi, kuid võib selgelt kuulda, et miskit toimub. Mees hõigub oma pimedusse, tahtes saada teada, mis teoksil on. Ja talle vastatakse – (salm 37) “Jeesus Naatsaretlane läheb mööda”.
Kindlasti oli see mees Jeesusest kuulnud. Tema meeltest välgatab läbi mõte: “Kui Jeesus on teinud terveks nii paljusid, kurte, tummasid, isegi sünnist saati pimedaid ja kurjast vaimust vaevatuid, Ta on üles äratanud ka surnuid, siis võib Ta ju terveks teha ka minu!”
Liiga hea, et olla tõsi, ja liiga utoopiline, arvestades rahvahulka ja lärmi, mis pidevalt õhku täidab. Aga mees teeb suu lahti. Osalt on kindlasti tegu spontaanse otsusega, sest midagi pole ju kaotada, teisalt aga ka siira usuga, sest muidu ei lausuks pime neid sõnu: (38) „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Veidi kime, kare hääl, viimasegi energia kokku võtnud inimese hääl. Selles pole midagi ilusat peale südamest tuleva soovi.
Inimesed, kes käivad Jeesusega kaasas, pahandavad temaga – “ära karju, me niigi ei kuule, mis Jeesus räägib, sest lärm on isegi suur. Ole palun vait, lõpeta ära! Tal pole sinu jaoks aega. Et sa siin pimedana kerjad, on su oma süü. Eks see ole mõne su patu tagajärg… Ole juba tasa!”
Kuid pime ei kuula, mida talle öeldakse. Tema mõtteis vasardab ainult üks mõte: “kui Ta kuuleks mind, siis ta kindlasti tuleks mu juurde! Ta kindlasti teeks midagi, Ta on pole ju varem kunagi ühestki abivajajast talle tähelepanu pööramata mööda kõndinud.” Ja mees hüüdis veel valjemini: (39) „Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
“Kas nüüd või enam mitte, nüüd veel on paras hetk, ta on veel siin, ma kuulen ju häältest. Kui Ta aga ei kuule, siis… siis on kõik.”
Korraga ei kuule ta enam rahvahulka liikumas, sumin jääb ka vaiksemaks… Kas tõesti liiga hilja? Ei!
Loen Luuka evangeeliumi 18. peatükist salmist 40: “Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” – milline pakkumine! Mida sa tahad, et ma sulle teeksin? – “Tema aga ütles: „Issand, et ma jälle näeksin!”
Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!” – pime mees oli teadnud, usaldanud, et Jeesus ei jäta teda hätta. Südamest tulev karje “Taaveti Poeg, halasta minu peale!” tunnistab Jeesuse tõotatud Messiaks, Vabastajaks, kes on otsimas ja päästmas kadunut, murdmas kurjuse ahelaid.
“Ja otsekohe nägi ta [pime] jälle ja läks temaga [Jeesusega] kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.”
Need, kes enne pimedat sõidelnud olid, ülistasid nüüd Jumalat. Kõik nägid Jeesuse tervistavas tegevuses jumalikku sära. Rahvas ei kummardanud Jeesuse ette või laulnud talle kiituslaulu. Kirjutatud on “ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat”.
On tähelepanuväärne, et Jeesus ei teinud ühtegi oma imetegu selleks, et rahvahulkadele muljet avaldada või neid seeläbi veenda, et “mina olen Messias, Jumala Poeg”. Mitmetel kordadel käskis Jeesus tervenenut juhtunust hoopis vaikida. Ilma ühegi sõnata, vaid Tema oleku ja tegude kaudu nägid inimesed Jeesuses Jumala kuju. Nad ülistasid Jumalat nende suurte asjade eest, mis Jeesuse läbi sündisid.
Ty Gibson toob oma raamatus “Värskendus!” huvitava metafoori: kogu tõde – kolmainsus, surnute olukord, hingamispäev, pühamu, kõik-kõik – on vaid akendeks Jumala poole.
Meie tõed moodustavad justkui hoone, mille kõik aknad on suunatud keskpunkti poole. Selleks keskpunktiks on Jumal. Tõde ilma Jumalata on vaid algteadmised, nagu Gibson ütleb.
Elav Jumal teeb ka tõed elavaks. Kui Jumal on tõe keskpunkt – ja nagu Johannese evangeeliumi 14. peatükis Jeesus ise ütleb: “Mina olen Tõde” – on Jumal keskpunktiks kõigele, mida näeme, tunneme ja mõtleme.
Nii nagu Maa tiirleb ümber Päikese, nii keerleb kogu maailm, kõik, ümber Jumala, “kelle kaudu on kõik tekkinud” (Jh 1:3).
Samuti kui Jeesust jälgides nägid inimesed Jumalat, kutsutakse mäejutluses üles ka meid laskma paista jumalikul valgusel läbi meie tegude, hoiakute, sõnade ja mõtteviisi. Matteuse 5:16: “Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.”
“Et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” Peetrus sõnastab selle nii: (1Pt 2:12) “Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval.”
Ka meie võime olla need aknad, millest sisse vaadates nähakse Jumalat! Paulus ütleb, “mida te iganes teete, seda tehke Jumalale”. Just nagu Jeesus.
Kui oleme koolis või tööl või sõprade/pere-ringis, elame oma tavalist ja sageli silmapaistmatut elu, on see ometi tunnistus. Me ise ei märka seda. Me ei saagi seda märgata, see paistab teistele, kes kõrvalt vaatavad-jälgivad.
On öeldud: kui hakkad tundma, et oled hea/aus, õiglane, mis iganes voorus/, siis sel hetkel sa enam pole seda. Tõeline valgus saab paista meist vaid siis, kui me ei ürita ise valgust kiirata, kui see tuleb loomulikuna, Jumala töö tulemusena.
Nagu Jeesuse puhul. Oleks Ta teinud ühegi imeteo selleks, et end näidata, oma võimeid demonstreerida, poleks keegi enam hiljem Jumalat nende imede eest ülistanud. Kõik oleksid vaadanud imetlusega otsa Jeesusele, näinud Teda kui vaid mingite salajaste võimetega puusepa poega Naatsaretist.
Lähme nüüd tagasi mäejutluse juurde. Matteuse 5. peatükk, 16. salm: “Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.”
Kolm olulist tõde:
Tõde nr 1: Jeesus, Päästja, on ainus Valgus, kes suudab hajutada patus lebava maailma pimeduse.
Tõde nr 2: Kristuse järgijad peaksid olema enam kui lihtsalt valgus inimeste keskel. Nad on maailma valgus. Jeesus ütleb kõigile, kes on võtnud enesele Tema nime: “Te olete andnud endid mulle, ja mina annan teid enda esindajatena maailmale.”
… Kuigi meie Päästja on valguse Allikas, ei tohi me unustada, et meie, inimsugu, oleme Tema on ilmutuseks.
Tõde nr 3: Päästja sõnad “teie olete maailma valgus” suunavad tõsiasjale, et Ta on andnud oma järgijaile missiooni.
Kristus kisub maha vaheseinad, enesearmastuse, lahutavad rahvuslikud eelarvamused ja õpetab armastama kogu inimkonda. … Ta ei tee vahet naabri ja võõra vahel, sõprade ja vaenlaste vahel. Jeesus õpetab meid nägema iga vajaduses olevat hinge kui ligimest ja maailma kui meie tööpõldu.
- (“Mõtteid õndsakskiitmise mäelt”, EGW, lk 39-42)
Nii nagu pimeda kerjuse jaoks oli Jeesus kõik kõiges – ainus pääsemislootus, ainus tee täisväärtusliku elu juurde – peaks ka meie elust paistma Jeesus, Jumal tegustemas meie kaudu. Iga tõde suunab Jumalale. Oh, et iga meie tegu suunaks pealtnägijaid ülistama Jumalat!
Kuidas see võimalik on?
“Oh ma olen nii saamatu, nii vähese usuga ja nõrk, mul on nii palju kiusatusi. Minu kaudu küll keegi Jumalat ei näe, ma ei saa endagagi hakkama…”
Kirjas heebrealastele 12. peatükis 2. salmis on järgmine: “Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, – jah? Vaadakem üles Jeesusele – kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.”
Kes on meie usu alustaja? Jeesus. Kes viib lõpule töö meis? Jeesus. Kõik, mida meil palutakse teha, on kinnitada oma silmad Temale.
Inglisekeelses tõlkes (JB) tuleb see mõte eriliselt esile. “Hoidkem oma silmad kinnitunud Jeesusel, kes juhib meid meie usus ja toob selle täiuslikkusele.” Vaadakem pidevalt, järelejätmatult, kogu aeg Jeesusele. Tema juhib meid, Tema töö meis on täiuslik. Let us keep our eyes fixed on Jesus, vaadakem üles Jeesusele.
Mitte miski siin maailmas – peale meie endi valikute – ei saa võtta meilt võimalust vaadata Jeesusele. Pole vahet, mida siis teised meist arvavad, kas tõrjuvad, naeruvääristavad, peavad rumalaks või äärmuslikuks. Kutse kõlab kõigile. “Tule, usalda end minu hooleks, ja mina teen sinu kaudu oma tööd.”
Vaadates me muutume, tõstes silmad üles, ei jää me endisteks – pimedast saab nägija; ja rahvahulk ümberringi annab au Jumalale. Tema kuju paistab siis meist. Meist saavad aknad, millest sisse kiigates paistab taevane au ja rahu. Seega – “Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.”
Pille-Riin