Mis on ühist Aabelil, Eenokil, Noal, Aabrahamil, Saaral, Iisakil, Jaakobil, Joosepil, Moosesel, Raahabil, Gideonil, Baarakil, Simsonil, Jeftal, Taavetil ja Saamuelil?

Tavalised inimesed, elamas oma igapäevaelu.

• Lapsepõlv
• Teismeiga
• Kool
• Esimene armumine
• Töö
• Pere loomine
• Surm

Me leiame nende meeste ja naiste lood Piibli lehekülgede vahelt. Kristlased üle terve maailma on läbi sajandite lahanud nende elulugusid. Neist on saanud piiblilugude kangelased – inimesed, kellelt õppida, alt üles vaadata.

Me leiame nende lood Piibli lehekülgedelt, sest nad elasid ja olid õigel ajal õiges kohas. Kui Piibli lood kirjutataks täna eesti rahva kohta, siis võib-olla oleksime meie need „kangelased“.

Ainus asi, mis saab meid eristada neist on USK. Ainus asi, mis saab meist teha oma aja kangelasi on USK.

Aabel, Eenok, Noa, Aabraham, Saara, Iisak, Jaakob, Joosep, Moosese, Raahab, Gideon, Baarak, Simson, Jefta, Taavet ja Saamuel – neid kõik ühendab USK.

Nad olid tavalised inimesed, kes otsustasid anda oma elu Jumalale. Nad otsustasid uskuda. Ja selle tulemuseks olid muudetud elud – võimsad kogemused.

Kõik see on täna ka meie jaoks kättesaadav.

Nad ei olnud superkangelased, üleloomulike võimetega tegelased – nad olid inimesed samasuguste hirmude, kirgede, nõrkuste ja muredega nagu meie.

Kui nende puhul piisas usust, siis miks ei peaks sellest piisama meile.

Ja siiski ei ole usk lahus tegudest – usk avaldub tegudes.

• Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav (heebrealastele 11:3)

Usus me maksame iga kuu kümnist – uskudes, et me tuleme rahadega välja.

Usus oleme me valmis kolima – kes teise linna, kes teise riiki. Me ei tea, mis meid võõrsil ees ootab, kuid me läheme. Me oleme valmis jätma oma sõbrad ja pere – me astume välja oma mugavustsoonist – usus me lähme vastu muudatustele.

Nii nagu Aabraham:

• Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika,mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile – (Heebrealastele 11:8-10)

Usk väljendub meie tegudes ja tegemistes, ka siis, kui alguses tundub asi mõttetu – usk väljendub teadmises, et Jumal näeb ette.

• Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks (Heebrealastele 11:7)

Noal polnud ühtegi välist tõendit, mis oleks kinnitanud Jumala sõnu – mitte midagi. mis viitaks vihmasajule, rääkimata veeuputusest. Ja ometi asus ta ehitama laeva.

Usk väljendub selles, et me usume, et Jumalale on võimalik võimatu.

• Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. (Heebrealastele 11:11)
• Usus langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende ümber. (Heebrealastele 11:30)
• Usus läksid nad läbi Punase mere otsekui kuiva maa, ja kui egiptlased püüdsid teha sedasama, siis nad uppusid. (Heebrealastele 11:29)

Miks egiptlastel ei õnnestunud Punast merd kuiva jalaga läbida?

• USK versus HIRM
• JUMALA USALDAMINE versus INIMLIK LOOGIKA.

Usus oleme me valmis tooma ohvreid. Loodetavasti ei tule kellelgi ohverdada oma last nagu seda pidi Aabraham tegema. Meie ohvrid on tihtipeale teist laadi – loobumine tasuvast töökohast, mõnest tutvusest, harjumusest jne.

Loobumise taga on kindel teadmine, et Jumal annab parema. Parem ei pruugi tähendada rohkem palka töö kontekstis – aga võib-olla paremat töökeskkonda, mõistvamat ülemust, rohkem vaba aega jne.

Usus anname me Issanda kätte oma lapsed ja usus oleme me ise valinud olla Jumala pojad ja tütred. Me oleme otsustanud teenida koos Jumalat selleasemel, et nautida maailma poolt pakutavat.

Usus oleme me valmis kuuletuma Jumala käskudele – teades, et need on väljatöötatud meie enda hüvanguks.

Heebrealastele 11:33 on kirjutatud:

• usu läbi nad vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud,  kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.

Arvatavasti ei tule meil vallutada ühtegi kuningriiki – kuid meil tuleb sulatada inimeste südameid. Meil ei tule ehk sulgeda lõvide suid, kuid peame õppima sulgema enda suud.

Usus saame me päästetud igavese elu kontekstis ja maiste toimetuste keskel. Tihtipeale pole meil endal aimugi, millistest õnnetustest Jumal meid hoidnud on – teinekord jälle teame täpselt, kui imelisel viisil Jumal olukorda sekkus ja meid päästis.

Inimesed on usu läbi tervenenud, usus on mindud välja misjonitööle ja võidetud südameid.

Usus ootab meid ees ülestõusmine, igavene elu.

Me oleme usus otsustanud lahti öelda maailmast, uskudes, et ees ootab parem tulevik.

See ei ole alati lihtne ülesanne – maailm teeb kõik mis tema võimuses, et meid kinni hoida, takistada lahkumast.

• Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada
  paremat ülestõusmist. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja
  mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. (Heebrealastele 11:35-38).

Uskudes lisatakse meie nimed nende nimede kõrvale. Piisab vaid usust ja juba sa oledki sama pulga peal Piibli suurte usukangelastega – piisab vaid usust, et ise olla usukangelane.

Mariin