56652371 tyri(ät)advent.ee
Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid. (Ps 9:2)

Mäletate veel Eelijat, seda meest, kes Karmeli mäel ebajumalakummardajaid manitses ning hävitaval põua-ajal vihma palus? Eelija ilmub ajaloo lavale 1 Kuningate raamatu 17. peatükis sõnumiga kuningas Ahabile põuast. Mees Gileadi Tisbest räägib kurjale ja isepäisele kuningale Jumala hoiatavad sõnad. Ehkki me Eelija varasemast elus midagi ei tea, võib arvata, et ta elas rahulikku ja jumalakartlikku elu. Nüüd äkki, Jumala poolt saadetuna, astus ta võitlusväljale ja kogu tema senine elu paisati pea peale.

Põgenemine alguses jõekese äärde ja hiljem Sareptasse lesknaise juurde, imeteod ja mitme aasta möödudes jälle kuninga jutule tulek, riskides kaotada elu – Eelija prohvetlik töö kulges pidevalt tõusvas joones, ikka suuremad ja suuremad olid väljakutsed, mis ta ees seisid. Me kõik teame omamoodi kulminatsiooniks kujunenud tuleproovi baali prohvetitega. Eelija ei kaevanud, vaid täitis Jumala korraldusi täpselt ja kõrvale kaldumatult. Milline usumees!

Kõige otsustavamal hetkel, võitluses võidu või kaotuse, elu ja surma peale, siis, kui kaalul oli kõik, hüüdis Eelija Taeva Jumala poole “Vasta mulle, Issand! Vasta mulle, et see rahvas saaks teada, et sina, Issand, oled Jumal ja et sina pöörad tagasi nende südamed!” (1Kn 18:37) Ja Jumala sekkumine oli aukartust äratav. Kogu rahvas tunnistas “Issand on Jumal!”(salm 39). Vägev Jumal, Eelija Jumal viis teda ühelt kõrguselt teisele, võidult võidule. Karmi hoiatussõnumiga prohveti jalad ei värisenud kordagi ja meel püsis kindel, kuni… Kuni kõik baaliprohvetid olid tapetud ja Ahab turvaliselt tagasi koju juhitud, kuni lahingu kuumus hakkas jahtuma ning tulid tagasilöögid. See oli olnud Jumala töö, Eelija ei kahelnud selles. Ometi hakkas tal hirm. Tema elu oli ohus ning järsku tundus tulevik ees tume.

1 Kn 19:3-4: “Kui Eelija seda nägi, siis ta võttis kätte ja läks ära oma hinge pärast. Ta jõudis Beer-Sebasse, mis kuulub Juudale, ja jättis oma poisi sinna. Ta ise aga käis kõrbes ühe päevateekonna ja tuli ning istus ühe leetpõõsa alla; siis soovis ta oma hinges, et ta võiks surra, ja ütles: „Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!”

“Sest ma pole parem kui mu vanemad!” Kõik varises kokku. Kõik eelnenu tunnistati kasutuks selle ühe lausega. Meiegi elus on vahel hetki, kus tundub, et hoolimata kõigist pingutustest ja näilisest edust on kogu vaev olnud asjatu ning olemise ja elu mõte satub kahtluse alla. Iga põlvkond vähemalt üritab eelkäijate vigadest õppida ning ise targemad olla, soovitakse niiväga murda välja korduvate ebaõnnestumiste ringist ning püüelda helgema tuleviku pool. Tõdemuses “sest ma pole parem kui mu vanemad!” laguneb see kõik.

Kogu inimkonna tragöödia on kokku võetud nende mõnede sõnadega.

  • “Kogu mu elu, mu püüdlused olla hea kristlane ning tunnistada teistele Jumala headusest ja armust on olnud asjatud!
  • Kõik saavutused ning unistused, kõik hea, mida olen ennastületades teinud ning inimsuhted ei oma enam väärtust, sest ma olen täielikult läbikukkunud!
  • Kõik, mis ma olen tahtnud olla ja kuhu jõuda, kõik on viimseni läinud.”

Olgu põhjuseks mistahes, isegi sellise tugeva ning uskliku mehe nagu Eelija lõi see kõikuma. Olla kes iganes – kui austatud ja edukas – tegutsedes kus iganes, teha kui suurt tööd tahes, pole vahet. Sellisel hetkel on inimene kahekesi oma Jumalaga nagu Eelija oli kõrbe üksinduses. Lõpuks on ikka kõik võrdsed ning kõigi ainsaks lootuseks on Jumala päästev ja uut võimalust andev arm.

Kas ka mitte meie oma koguduses, siin samas ning lähemal ja kaugemal, ei teki aeg-ajalt tahtmist alla anda,

  • “sest mitte keegi ei ole meie kuulutusest huvitatud!
  • Sest meid jääb siin aina vähemaks – igalpool mujal ristitakse pidevalt uusi inimesi, kuid meil siin? – ning jõupingutused inimesteni väljaspool jõuda on justkui mahavisatud aeg!
  • Meie noored valivad teise tee ning niigi pisukest liikmeskonda räsivad eriarvamused ja tülid!
  • Meie kui Jumala valitud kogudus, Tema rõõmusõnumi kandjad – ja oleme nii saamatud, nii nõrgad, nii vähese usuga?! Kas poleks parem alla anda ja loobuda?
  • Milleks kogu see vaev, kui sel pole mingit nähtavat tulemust? Kas Jumal üldse saab meid enam kasutada?”

“sest ma pole parem kui mu vanemad!”

Juutide kui valitud rahva lugu on täis pidevaid üksteisele järgnevaid tõuse ja mõõne. Juba Siinai mäe jalamil, samal ajal, kui rahva juht Mooses oli kohtumas Taeva Valitseja endaga, kui Ta tõotas olla igavesti nende Jumalaks ja Kuningaks ning õnnistada ja kaitsta neid, seal samas pöördus suur osa rahvast kõrvale ja lasi endale uue jumaluse teha. Eelija teadis seda kurba lugu. Esiisa Jaakobi pere tumestas kibe petmise juhtum ning vanema poja jumalakartmatus. Esimene inimpaar, loodud Jumala enda käega ja peegeldama jumalikku olemust, valis patutee ning kannatused ja surm valitsevad tänini seda planeeti ning inimsugu, kes oleks võinud elada igaveses rõõmus ja täiuses. Kogu see valu, lein kaotatu pärast, kasutamata jäetud võimalused, kurjuse levik… Eelija tundis seda koormat, teadis valitud rahva õnnetut käekäiku, kui ta lausus need ahastust täis sõnad.

Tal oli täielikult õigus – meis kelleski pole iseenesest head ning kõik, mida saame teha, on tõdeda oma pidevat ebaõnnestumiste jada. Lootus? Kas sellise välja teenitud ja õiglase olukorra keskel saab olla veel lootust? Siiski on! (Salmid 5 ja 6): “Ja ta [Eelija] heitis maha ning jäi magama leetpõõsa alla. Aga vaata, üks ingel puudutas teda ja ütles temale: „Tõuse üles, söö!” Ja kui ta vaatas, ennäe, siis oli ta peatsis üks kuumadel kividel küpsetatud kook ja kruus vett. Ta sõi ja jõi ning heitis jälle magama.” Jumal oli Eelija ligi ka siis, kui too ei näinud enam mingit põhjust ega eesmärki, milleks elada. Sama kehtib ka meiega – Jumal ei hülga meid, isegi kui meie meelest on kõik.

(Salmid 7-8): “Aga Issanda ingel tuli veel teist korda ja puudutas teda ning ütles: „Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!” Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle söömise rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini.” Kõrbe üksinduses anti lootuse kaotanud prohvetile uus ülesanne: mine! Kuhu ja milleks – Eelija ei teadnud. Kas pole tuttav? Kuid Jumal teadis. Kriisihetkest läbi läinuna vajas inimhing kinnitust, ja seda veelgi enam kui enne, mil otsene võitlus tema ümber kees.

(9)“Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?” Jumal ise oli Eelija siia saatnud, turgutanud teda, kui mees oli nõrkenud. Nüüd seisis ees midagi veel võimsamat. Eelija oli kogenud Jumala juhtimist, kui ta ilmus esimest korda Ahabi ette, kui linnud toitsid teda kuivava jõekese kaldal, Isand, kelle prohvetiks ta oli kutsutud, oli paljundanud lese toiduvarusid ning lõpuks lasknud palve peale vihma sadada. Jumal oli ilmutanud ennast tervele rahvale tules, mis limpsas isegi vee altari ümbert. See sama Jumal taas inimesele nii lähedal. (salmid 11-13): “Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes küsis: „Mis sa siin teed, Eelija?””

“Peatu ja mõtle, mis sa oma elus teed? Miks sa oled siin? Mis on sulle tõeliselt tähtis?” Eelija oli kaevanud, et ta on üksi kogu maailma vastu ning omandrahvas on oma Kuninga hüljanud. Kas võime öelda, et ka meie oleme

  • üksi üle jäänud – meid siin on vaid käputäis võrreldes nende hulkadega teisel pool ust?
  • Kas meid vaenatakse ning mõistetakse vääriti? Jah, oleme tugevalt vähemuses ning ka täna on täielik usuvabadus vaid mõnedele osaks.
  • Viimaks, kas meie püüame jääda kindlaks maailmas, mis pidevalt muutub, ning säilitada oma usu ehtsus, nagu Eelija seda tegi?

Tundub, et Eelija probleem on väga sarnane meie omaga. Peame rinda pistma valdavalt uskmatu maailmaga, samas, kui meie käes olev väärtuslik tõde kipub hägustuma erinevate teooriate paljususe tõttu. Seda olulisem on küsimus „Mis sa siin teed, Eelija?”. Mis on meie siht? Miks me oleme need, kes oleme?

Jumal on eriliselt ligi meile just praegu, nende raskete ja arakstegevate olukordade keskel. Ta ei jäta meid, vaid tahab anda hoopis lootust ja julgustust. “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jr 29:11) Tema käes on tee, mida käia, tõde, millest kõnelda, ning elu, igavene elu ühes oma Issandaga, kes meid ikka üles tõstab, kinnitust ja julgustust jagab ning meile väga ligi on, kui me seda vaid soovime. Just nagu Eelija puhul. Jumalik hoolitsus, mis ei lakanud kordagi, viis Eelija Jumala mäe juurde ning ilmutas seal iseennast nagu ei kunagi varem.

Kui tunneme, et oleme maha jäetud ja oma elu keerdkäikude ja vigade tõttu julgusetuks muutunud, võiksime mõelda Eelijale, kes hoolimata vägevatest läbieludest tundis samuti hirmu ja kartust tulevaste asjade ees, ning sellele, kuidas Jumal teda hoolimata kõigest armastas – isegi toitis keset elutut kõrbe – ja ennast talle ilmutas. Me ei pea kartma homset päeva, ei pea muretsema, kas selles kirikumajas ka kümne aasta pärast veel keegi koos käib. Me ei pea võtma enda peale koormat kõige selle näol, mis pole meie valduses teada ja muuta. Jumal küsib igaühelt eraldi täna: mis sa siin teed? Ning üle meiepoolse kurtmise kõlab Tema tõotus: “Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile” (Ilm 3:21).

Pille-Riin