56652371 tyri(ät)advent.ee
Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid. (Ps 9:2)

Maarja Magdaleena: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.” (Jh 20:13)

Maarja Magdaleena on juba kolmandat päeva rusutud ja väsinud ja leinas – Jeesus, see, kes tõi tema ellu tagasi valguse, on surnud. Näinud kolmanda päeva hommikul tühja
hauda, süveneb tema lein veelgi, sest Jeesuse ihu on varastatud.

Teistes evangeeliumides on põgusalt mainitud, et Jeesus kohtus naistega või Maarja Magdaleenaga; Johannes on kirja pannud dialoogi, mille teised otsustasid jäädvustamata jätta.

Kui laev läheb põhja või lennuk kukub alla või inimene kaob ära, siis inimesed leinavad
oma lähedasi, ent nad leinavad ka seda, et nad ei saa oma lähedasi matta, nendega
hüvasti jätta, visata kolme peotäit põrmu. Nii nagu tänapäeval, oli ka antiikajal haua rüvetamine põlu all, surnud pidid jääma surnute riiki, elüüseumi.

Maarja teadis, kuhu Jeesus on maetud, ka seda, et ta kohe kindlasti maeti ja kohe
kindlasti sinna hauda. Olles selles täiesti kindel, lähebki ta hauale, aga suur mürakas kivi
on koopasuu eest ära lükatud ja Jeesuse ihu ei ole enam seal.

Maarja nutab, ta näeb hauas kahte inglit ega reageeri neile mitte kuidagi, võiks öelda, et lein on ta pimestanud. Inglid kõnetavad teda ja küsivad, miks ta nutab, mispeale Maarja vastab, et Issand on ära viidud. Enesele aru andmata räägib Maarja inglitega.

oma murepisarad juhusliku mööduja sandaalidele ja on valmis kas või ise Jeesuse hauda
tagasi tooma: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma
ise toon ta ära.”

Missugune absurdne mõte! Kui sina oled ta ära kandnud – kuhu see aednik (Maarja arvas,
et räägib aednikuga), ja miks ometi, oleks pidanud Jeesuse surnukeha kandma!
Ja ma toon ta ise ära – toob ta ise ära! Üksi? Jüngrid ei oleks kindlasti tulnud, nad olid
hõivatud hirmul olemisega lukustatud uste taga. Jeesuse ema vast oleks tulnud, aga
vaevalt kaks naist üht keha jaksavad kanda.

Huvitav on see, et Maarja on kõige paremas seltskonnas – kaks inglit ja Jeesus ise! – ega
märka neid. Meile pole öeldud, kelleks ta ingleid pidas, ent Jeesuse arvas ta olevat
aedniku.

Filmis „Forest Gump” küsib sõjas vigaseks jäänud ja nüüd ratastoolis istuv leitnant Dan,
kibestunud mees, Foresti käest: „Kas sa oled leidnud Jeesuse, Gump?” Forest vastab
seepeale: „Ma ei teadnud, et teda peab otsima.”

Kust me peaksime Jeesust otsima? Kas Ta ei ole siis igal pool, ükskõik kuhu vaatad?

Jesaja manitseb meid: Js 55:6 „Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!”

Maarja otsimine vastas kindlasti neile kriteeriumidele: Issand oli tema jaoks leitav ja kohe
kindlasti ligidal. Kas Jumal mängib meiega peitust?

I Inimesed. Me oleme lugematuid kordi samastanud kellegi sõnad Jumala sõnadega,
kellegi soovid Jumala tahtega, kellegi elu Jumala standarditega. Kui tema seda ütleb,
siis… Kui tema nii teeb, siis… Kui nii otsustati, siis…

Üks kurvemaid näiteid Piiblis on selle kohta Aaroni otsus valmistada kuldvasikas ning
nimetada see issandaks, kes tõi nad välja Egiptusemaalt. Rahvas ei teadnud, mis on
juhtunud Moosesega, Aarongi võis tunda ebakindlust ja olles harjunud Egiptuse
ebajumalatega, otsustas minna sama teed – küllap jumal on siis käegakatsutavam, kui ta
on kuldvasika kujul meie ees. Või mõne inimese kujul…

II Inimesed. Piiblis on palju lugusid sellest, kuidas keegi leiab tee Jumala juurde just tänu kaaslastele. Üks müstilisemaid on lugu Etioopia kojaülemast, kelle juurde vaim saatis
Filippuse, et see talle sõna selgitaks.

Jeesus ise ütles misjonkäsus: minge ja kuulutage.
Kuigi ta jättis lahtiseks väljavaate ka sellest, et kivid hakkavad kisendama – ja me kõik
teame lugu rääkivast eeslist – oleme Jumala kaastöölised esmajärjekorras meie,
inimesed.

Peaksime mõtlema sellele, et enne kui soovin näidata teistele adventisti,
peaksin näitama Jeesust Kristust.

Need kaks ei pruugi olla teineteist välistavad.

I Sõnad. On levinud arvamus, et sõnadega me ehitame üksteise juurde sildu, aga ka
Jumala juurde – me kirjeldame Jumalat sõnadega, asetades Talle niiviisi ümber meie
inimliku mõistmise kitsukesed raamid. Nii võibki juhtuda, et hea eesmärk jääb saavutamata ja silla asemel kaevame sõnadega kuristikku.

Filosoofid ja mõtlejad on pead murdnud, kas sõna üldse saab peegeldada
mõtet, päriselt seda edasi anda, rääkimata siis igavese ja lõputu Jumala kirjeldamisest.

20. sajandi filosoof Ludwig Wittgenstein kirjutas: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.”

II Sõnad. Misjonikäsk. Etioopia kojaülem ja Filippus. „Ei saa mitte vaiki olla, vaikimine
oleks vale, sunniks südant lõhkema…”

I Traditsioonid, rutiin. Need mõlemad on head asjad. Need rütmistavad meie elu ja ilma rütmita elu ei ole mingi elu. Süda ei löö ka juhuslikult, vaid ikka korrapärases rütmis,
rääkimata kellaaegade ja nädala- ning kuupäevade korduvast tsüklist. Samapalju kui nad
võivad olla head, on traditsioonid ja rutiin ka kate, mis varjutab Jumala.

Meile meeldib rääkida, et jõulud on muutunud kaubanduspühaks ja selle aja tõelisele tähendusele ei vaevuta mõtlema. Kas me ise oleme teistsugused? Ettearvatavuse ja ettemääratuse lõksu võib kinni jääda, selles püünises sipeldes on väga raske täie teadmisega uuesti tunda ja aduda, et Jumal ise tuli inimesena maa peale.

Esimese kolme eluaasta kestel on iga aastaaeg lapse jaoks uus, enneolematu, aga pärast seda on igal kevadel ja igal sügisel tuttav nägu.

Mõne aasta eest panin enda sees tähele mõtet, et suure reede jutlus ja samal päeval
näidatud film Jeesuse elu viimastest päevadest ei läinud mulle korda, sest ma tean seda
juba. See on juba vana lugu.

Mõelgem ka meie oma koguduse tavadele. Meil ei ole kiriklikku liturgiat, aga tegelikult on
küll. Niipea kui me muudaksime kas või laulu ja palve järjekorda, paneksime seda tähele ja
mõtleksime, miks nii. Rääkimata sellest, kui jutluse asemel oleks vestlusring.
Kas võib juhtuda, et oleme Jeesuse sellesama jumalateenistuse sees ära kaotanud?

II Kindlustunne. Väikese lapse palved – lapsi õpetatakse palvetama justkui luuletustega, mis jäävad pähe sageli kuni elu lõpuni. Kuigi laps ise ehk ei mõistagi, mida ta palub, on oluline neid palveid lastele siiski õpetada, sest raskel hetkel võivad need meelde tulla – nagu tuli kadunud pojale sigade toitu süües meelde tema isakoda.

I Igapäevaelu. Me tahame olla head lapsevanemad, lapsed ja töötajad ja
koguduseliikmed, sõbrad ja abikaasad. Igal rindel on ülesandeid ja kohtustusi, mida
peame oluliseks kanda ja täita. Me oleme üdini hõivatud, seejärel nii väsinud, et pelk mõte
magamaminemisest on tõotus vabanemisest.

Adventistidena oleme varmad panema tähele ajamärke, me oleme professionaalsed ajateadlased, aga kas oleme pannud tähele, et Saatanal läheb üsna hästi korda röövida kogu meie enda aeg – tegelikult heade asjade peale – nii et Jumala jaoks ei jäägi midagi? Kas me maksame aja pealt kümnist?

II Ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid. Kõigi oma tegemiste ja
kohustuste keskel võiksime jätta endale energiat ja aega ja tahtmist näha argielus Jumala
imesid, Jumala kingitusi meile. Nendes kingitustes leiame jõudu igaks päevaks.

I Linn. Linnad muutuvad aina suuremaks ja iga endast lugu pidav noor tahab linna – mida suuremasse, seda parem. Linn soodustab kõike head – tehnoloogia areng, kultuuri
õitseng, hariduse kättesaadavus, aga ka halba – individualism, üksindus, ühetaolisus.

Üks prantsuse kirjanik Michel Houellebecq ütles ajakirjale Spiegel antud intervjuus: „Mul on kergem Jumalat uskuda, kui ma olen maal.”

II Mission to the cities.

2008. aasta – esimest korda maailma ajaloos oli maailma rahvastik jagatud pooleks –
pooled elasid maal, pooled linnas.

1950. aastal elas toona 2,5 miljardist inimesest linnas vähem kui 30%.

2050. aastal elab linnades prognoositavast 10 miljardist inimesest 70%.

(ÜRO)

Maailma 500 linnas, kus on enam kui 1 miljon elanikku:

  • on keskmiselt iga 89 000 elaniku kohta üks adventistide kogudus,
  • 43 linnas ei ole adventkogudust,
  • 45 linnas on vähem kui 10 adventisti,
  • 236 linna 500st on 10/40 aknas – geograafiline ruut idas, 10. ja 40. laiuskraadi vahel, kus elab 60% maailma populatsioonist, kellest väga väike protsent on kristlased.

MENA piirkonnas on 3423 adventisti. piirkonnas elab 500 miljonit inimest ja sinna kuulub 12 riiki. Kui palju aastaid kuluks, et kõik sealse piirkonna inimesed kuuleksid midagi Jeesusest, või Jeesuse tagasitulemise lootusest?

——————————————————————————————————————————————-

Maarja, kes seisis nuttes Jeesuse ees ega teadnud, kus Jeesus on.
Forest Gump, kes justkui oleks pidanud Jeesust otsima, ent ei teinud seda, olles kindel, et
Jeesust ei pea otsima, kuna Ta on nagunii igal pool.

Jeesus ei peida end meie eest – Eedeni aia näite varal teame, et kui keegi end peidab, siis
on see inimene. Kain lõi pilgu maha, et ei peaks Jumalale otsa vaatama, Jumal oli sealsamas, leitav.

Valikuvabadus tähendab, et Jumal on andnud inimesele võime Jumal enda jaoks ära
peita, nii on inimene saanud justkui Jumalast suuremaks, nii et Jumal tema selja tagant
välja ei paista.

Averoonika