Roomlastele kolmanda peatüki kahekümne esimene salm ütleb „Kõik on pattu teinud“. 

Rääkides patust tuleks ilmselt kõigepealt defineerida, mis on patt ??

Eesti õigekeelsussõnaraamatu selgitus toob välja kaks aspekti

  • Esiteks patt on sõna, mõtte või teoga jumaluse, religioossete ettekirjutiste ja usulis-kõlbeliste põhimõtete vastu eksimine
  • Ning teiseks patt on taunitav tegu, eksimus või süü

Vana Testamendi järgi on patt see, kui inimene eksib Jumala antud kümne käsu vastu.                                                   Uue Testamendi definitsioonis järgi on patt kõik see, mis lahutab inimest Jumalast.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et patt on mõtete, sõnade ja tegude õigelt teelt kõrvalekaldumine, nende väänamine ja Jumala  tahtele vastu hakkamine. Patt on see, kui süda hülgab Jumala.

Pattu tulemusena teeme me haiget Jumalale, endale ja tihtipeale ka kaasinimestele.

Eksides inimese vastu on kerge märgata tema valu, solvumist ja viha … me saame kiirelt aru, et oleme teist pahandanud oma sõnade või käitumisega. Kuid, kas me mõtleme ka sellele, mida Jumal tunda võib? Kas Ta on ehk kurb minu öeldud sõnade pärast või tunneb end reedetuna, kui olen end hommikul Tema kätte andnud ja siis päeva peale vaikselt Temast kaugemale hiilin?

Inimeste käest andestust paluda ja andestust saada võib ostuta parajaks katsumuseks. Ja isegi kui õnnestub siis tegu jääb alati meelde ja võib iga kell uuesti pinnale kerkida. Kui uskuda internetti kirjapandut siis väga paljude paarissuhte tülide ajal kistakse vanad juba andeks antud teemad päevakorda. Isegi siis kui tänasel tülil ei ole midagi pistmist viis aastat tagasi öeldud ühe vale lausega.

Kuidas on Jumalal andestusega lood?

1.Joh 1:9 ütleb

  • Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.

Kui me oma patud tunnistame …  sama põhimõte kehtib ka inimsuhetes. Kui me tahame, et meile andeks antakse tuleb tunnistada oma eksimust ja andeks paluda.

Jeremija 31:34 on öeldud

  • Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu

Jumal lubab, et Tema seda teemat enam päevakorda ei tõsta. Küll aga ei saa ta midagi teha, kui me ise luukered välja kaevame ja pinnale toome. Kui Jumal on meile andestanud tuleb ka meil endale andestada ja eluga edasi minna.

Kuid Jumala andestus ei lõpe siin … Jumal on lubanud astuda veel ühe sammu teel ülima andestuse suunas. Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid (Heebrealastele 10:17)

Jah, mõned juhtumised ajaga ununevad, aga tõsisemaid eksimusi on inimlikult võimatu unustada, isegi kui ma olen andeks andnud. Tegu on tehtud ja see ei kao kuhugi.

Eelmisel aastal pidas sarnasel teemal jutluse Ameerika pastor Dwight Nelson. Tema kõne aluseks oli küsimus „Kas Jumalal on amneesia?“

Amneesia ehk mäluhäire on mälestuste puudumine mingi ajavahemiku kohta. On kahte liiki amneesiat:

  • progresseeruv amneesia on seotud dementsusega,
  • funktsionaalse amneesia korral aga ei suuda inimene meenutada talle tegelikult teada olevaid fakte, nimesid, sõnu jne.

Kas Jumalal on funktsionaalne amneesia?

Vaadakem koos jumalakartliku kuninga Taaveti, abielunaise Batseeba  ja tema mehe Uurija lugu: Selle loo keskmes on abielurikkumine ja mõrv – moraalne paat ja kriminaalkuritegu.

  • Ühel õhtul tõusis Taavet voodist ja läks kuningakoja katusele jalutama. Sealt nägi ta üht naist end pesemas, ja naine oli väga kaunis. Taavet läkitas naise kohta järele pärima ja talle teatati: „See on Eliami tütar Batseba, hett Uurija naine.” Seejärel saatis Taavet käskjalad teda enda juurde tooma. Naine tuli ja Taavet magas temaga.

Taavet oli teinud pattu oma Jumala vastu – ta oli rikkunud abielu.

Kuid lugu läheb veel edasi …

  • Naine jäi rasedaks ja saatis Taavetile teate: „Ma ootan last.”

Taavet üritades oma pattu kinni mätsida kutsub sõjaväljalt naise mehe koju – Taaveti eesmärk on korraldada asjad nii nagu laps oleks Uurija oma. Kuid mees keeldub minemast koju oma naise juurde.

  • Kas ma peaksin minema oma majja sööma, jooma ja oma naisega magama, kui laegas ning Iisrael ja Juuda on ajutistes varjualustes ning mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal laagris? Nii tõesti, kui sa elad, ma ei tee seda!”

Kuid Taavet ei jäta jonni – maksku mis maksab ta peab saama oma tahtmise

  • Hommikul aga kirjutas Taavet Joabile kirja ja andis selle Uurijale kaasa. Kirjas seisis: „Pange Uurija eesliinile, kus käib kõige ägedam võitlus, ise aga taanduge tema tagant, et ta tapetaks.”

Abielurikkumine ja mõrva tellimine – need ei ole väiksed patud, kuivõrd selline mõiste üldse eksisteerib. Tegu oli tõsiste eksimustega, kus üks eksimus lumepallina veeredes sünnitab teise.

  • Kui Uurija naine kuulis, et ta mees on surnud, leinas ta teda taga. Pärast leinaaja möödumist lasi Taavet ta kohe oma kotta tuua. Temast sai Taaveti naine ja ta sünnitas talle poja. Kuid see, mida Taavet oli teinud, oli Jehoova silmis väga halb.

Jumal ei kiitnud Taaveti käitumist heaks. Ta oli teinud pattu – pattu mille palk on surm. Kuid siis juhtub loos ootamatu pööre – Taavet tunnistas oma eksimust ja kahetses tehtud pattu. Tema anuv palve Jumala poole on kirjas Laulus number 51.

  • Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda!

Tundub, et Taavet oli kursis Jumala lubadustega andestada ja unustada.

Jesaaja 43:25 ütleb

  • Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meelses su patte.

Jumala lubaduse paikapidavuse kohta Taaveti loo näitel võime lugeda 1.Kuningate 14:8

  • sina aga ei ole olnud nagu mu sulane Taavet, kes pidas mu käske ja kes käis mu järel kõigest oma südamest, tehes ainult seda, mis õige oli minu silmis.

Tehes ainult seda mis on õige minu silmis – oota a kuidas on lood abielurikkumise ja mõrvaga? Kuhu need järsku kadusid?

Kui me tuleme Jumala ette, tunnistame oma patud ja palume andestust siis Ta andestab meile. Ja sellesama andestuse tulemusena meie eksimused kustutatakse, justkui neid ei oleks kunagi olnud.

Ellen Wait on raamatus „Tee Kristuse juurde“ öelnud: Kui sa annad end Temale ja võtad Ta vastu oma Päästjaks, siis, ehkki su elu on olnud patune, arvatakse sind õigeks Tema pärast. Kristuse iseloom astub sinu iseloomu asemele ja sind võetakse Jumala ees vastu just nii, nagu sa polekski patustanud.

Jumal andestas ja unustas Taaveti patu – miks ei peaks Ta sedasama tegema meie pattudega. Mõnikord kaldume mõtlema, et Jumala arm ei ole piisav meie pattude lepitamiseks ning et meie patud on nii suured, et neid pole enam võimalik andestada. Süütunne võib meid enda alla matta. Meie süda, mis meid hukka mõistab, võib korrutada, et Jehoova ei andesta meile, ükskõik kui siiralt me kahetseme.

Kui süütunne meid ära neelab, teeb Saatan kõik, et me alla annaksime ning tunneksime, et Jehoova peab meid väärtusetuks ja kõlbmatuks teda teenima. Niimoodi tahab ta meid Jumalast eemale juhtida ja tihipeale on ta selles väga edukas, kuid me peaks toetuma Jumala tõotustele

Jesaja 38:17 on kirjas – sest sa heidad kõik mu patud oma selja taha.

  • Kui miski on selja taga siis seda ei ole näha. Jumal lubab meie pattudega täpselt sama teha. Heita need silma alt ära. Kaugele ära.

Laulus 130:12 on öeldud – nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised.

  • Kui kaugel on ida läänest? Mingis mõttes on ida alati läänest lõputult kaugel; need kaks vastassuunda ei saa mitte kunagi kokku.

Taaveti inspireeritud sõnad annavad meile teada, et kui Jehoova andestab, viib ta meie patud meist nii kaugele, kui me suudame üldse kujutleda

Miika 7:19 öeldaks – sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.

  • Kas on mingit võimalust leida üles midagi, mis oli heidetud ”mere sügavustesse”? Kahjuks isegi tänapäeva tehnikaga on vahel väga keeruline merepõhjast midagi üles leida ja uuesti pinnale tõsta

Nii näitavad Miika sõnad, et kui Jehoova andestab, siis kõrvaldab ta meie patud jäädavalt.

Tõsi on see, et tehtut ei saa enam olematuks teha, aga Jumala arm katab kinni kõik patud. Tema võime andestada on suurem kui meie patud. Jumal suudab meile andestada niihästi sel juhul, kui oleme teinud mõne ränga patu, kui ka sel juhul, kui oleme teinud sama pattu korduvalt.

Ma ei tea, kas Jumalal on amneesia aga ma tean seda, et kui Ta meile meie patud andeks annab siis ta unustab.