1.september koputab taas uksele. Kalendrist vaatab vastu tähtpäev nimega „teadmistepäev“. Vahel kasutame selle päeva kohta ka nimetust „tarkusepäev“. Tarkusest sooviksingi pisut koos teiega mõtiskleda.
Tarkus on miski, mida justkui käega katsuda ei saa. Ometi on selle ilmnemise tagajärjed enamasti silmaga nähtavad. Tarkusest rääkides meenub mulle alati mees, keda on läbi aegade peetud üheks targimaks inimeseks kogu ajaloos. Selleks legendaarseks kujuks on Iisraeli kuningas Saalomon, kes elas ligi 3000 aastat tagasi, ja kes on meile pärandusena jätnud suure hulga õpetusi, mis tänaseks on omandanud vanasõnade ja kõnekäändude tähenduse.
Üks lugu kuningas Saalomoni tarkusest räägib kahest juudi naisest, ilmselt sõbrannadest, kes sünnitasid lapse üsna samal ajal. Ööbides koos samas majas juhtus aga nii, et üks noor ema leidis hommikul oma asemelt surnud imiku. Selle asemel, et olukorraga leppida, vahetas ta salaja surnud lapse oma sõbranna elava lapse vastu. Kui viimane ärkas, siis sai ta aru, et tema asemel polnud tema laps. Puhkes vaidlus, millel polnud lõppu näha, ja nii otsustati viimaks pöörduda maailma kõige targema valitseja poole, et see selle tüli lahendaks.
Naised tulid koos elava väikelapsega Saalomoni ette ja kuningas kuulas mõlemad ära. Seejärel pisut mõelnud, andis kuningas ühele sõdurile käsu võtta mõõk, et laps pooleks raiuda ja pooled naiste vahel ära jagada. Mis juhtus? Noor ema, kes teadis, et see on tema laps, loobus kohe oma nõudmisest, et lapse elu säästa. Ta oli sel hetkel valmis suurimaks võimalikuks ohvriks. Teine naine aga nõustus kuninga korraldusega. Kuninga jaoks oli hetkega kõik selge ja õige ema sai kohe oma elava lapse tagasi. Valelt tabatud naine pidi aga tühjade kätega lahkuma.
Ehk on nii mõnigi inimene vahel mõelnud: oleks mul ometi Saalomoni tarkust. Ega see tegelikult nii väga võimatu olegi. Selleks tuleb ainult tööd teha ja vaeva näha. Mõtiskleksin pisut tarkusest kolmel tasandil, mis on meile kõigile kättesaadav. Esmalt – koolitarkus. See on just see, mille taganõudmisega alustavad lapsed üsna maast-madalast ja mis kestab mõnel 10-12, mõnel 17 ja mõnel isegi üle 20 aasta. Hea hariduse andmine oma lapsele peaks olema iga ema ja isa eesmärk. See tuleb hilisemas elus ainult kasuks.
Samas pole koolitarkus veel tarkus iseenesest, sest tarkuseks muutub see alles siis, kui me suudame sellega oma elus praktiliselt midagi ette võtta. Inimesel võivad olla entsüklopeedilised teadmised, kuid tarkus on nende teadmiste praktiline kasutamine kellegi või millegi heaks. Siis saavad teadmised alles tarkuseks.
Teine tarkus, mida me elus vajame, on elutarkus. See on midagi, mida otse koolipingist ei saa. Sünnipäraselt on ka siin ilmselt erinev suutlikkus, sest mõni inimene näib tõepoolest juba maast-madalast arukam olevat. Kuid seegi tarkus on paljuski omandatav, kui me kuulame, mida meie vanematel või teistel elukogenumatel inimestel meile öelda on, ning kui me püüame selle tarkuse järele oma elu seada. Vanasõna ütleb, et „tark õpib teiste vigadest, rumal ei enda omadestki“. Pole ju vajalik kogu aeg sama „reha otsa astuda ja sinise silmaga maailma vaadata“.
Kolmas tarkus viib meid hingehariduse valdkonda. Eelpool meenutatud kuningas Saalomon on öelnud: „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.“ Õp 9:10 Kuigi Jumal on ühel või teisel moel igasuguse tarkuse algallikas, jagab Ta seda eriliselt oma Sõna – Piibli vahendusel. Kindlasti oleme kasvõi korra oma elus juurelnud elu põhiküsimuste üle. Kes me oleme ja kust me tuleme? Miks on elu selle päikese all just selline nagu see on? Mida toob meie jaoks tulevik igavikulises mõõtes? Mis on üldse elamise mõte?
Jumal vastab neile küsimustele Raamatute Raamatu vahendusel kõige ammendavamalt ja meie osa oleks sellekohast tarkust Piiblist enda jaoks ammutada. Minu nooruspäevil kehtis põhimõte, et iga tõeliselt kultuurne inimene on ennast piiblilooga kurssi viinud, sest meie Õhtumaine kultuur baseerub just kristlikul pärandil. Teatud eeskuju võiksid sellesse valdkonda süvenemise osas anda meie endine peaminister koos värske abikaasaga, kes hiljaaegu läbisid piibliõppeprogrammi eraviisilises leeriõppes. Kuigi nende motiivid selleks olid eraelulised, oli see ometi sisuliselt koolitus, mis tungis „jumalakartuse kui tarkuse alguse“ pärusmaale. Seda tarkust vajame me kõik, sest see aitab paremini oma elukoormat kanda.
Kokkuvõtteks – oleme pisut mõtisklenud tarkuse erinevatest lähteallikatest – koolitarkusest, elutarkusest ja vaimulikust tarkusest. Kuigi väliselt on need justkui eri valdkonnad, seob neid kokku üks ühine nimetaja – need tarkused on kõik õppimise teel omandatavad. Seetõttu lõpetan oma väikese mõtiskluse eesti vanasõnaga, mis on meelde jäänud noorpõlves, kui võisin ühe kooli aula seinalt lugeda sõnu: „Tarkus tarviline vara, õpi hoolega!“