Ülestõusmispühad on uksele koputamas ja sellega seoses räägitakse tavapärasest rohkem Naatsareti puusepa pojast Jeesus Kristusest. Kui ta oleks olnud ainult inimene, siis oleks ta ilmselt maailma kõige kuulsam puusepa poeg, kes kunagi on elanud. Imepärane on aga see, et see näiliselt lihtsa päritoluga mees on suutnud kogu maailma kõige erilisemal moel mõjutada. Rohkem kui keegi enne ja pärast teda. Pean silmas siin kahte suurt asja, mis on seotud meie ajaarvestusega.

Jeesus Kristuse sünd ligikaudu 2000 aastat tagasi jagab meie maailma aja kaheks pooleks: kõike enne seda toimunut määratleme me ajaga „enne Kristust“ või „enne meie ajaarvamist“ ning kõike pärast seda toimunut „peale Kristust“ või „meie ajaarvamise järele“. Selle puusepa poja sünd on sellise aja määratluse piltlikult „kivisse raiunud“ ja mitte keegi ei tõstata küsimust mingi teistsuguse süsteemi kasutusele võtmisest. See oli nii, on nii ja jääb nii.

Teise ajaga seotud nähtuse mõistmiseks peame pisut kasutama Piibli abi. Piibel kinnitab meile, et Jeesus Kristus polnud pelgalt lihtsa päritoluga suur inimene, vaid ta oli tegelikult inimeseks saanud Jumala Poeg. Apostel Johannes ütleb tema sünni kohta oma evangeeliumi sissejuhatuses: “ Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ Jh 1:14  Väljendit „Sõna“ (kreeka k. Logos) kasutab Johannes Jumala Poja sünonüümina. Samas sissejuhatavas lõigus ütleb apostel Jeesuse kohta: „Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.“ Jh 1:3 See on tõdemus, et Jeesus Kristus on Looja Jumal, kellega me Piiblis kohtume juba esimesel leheküljel.

Jeesus Kristuse kui Looja kätest on alguse saanud meie materiaalne maailm. Kuid temagi oli see, kes kogu meie planeedi Maa elu asetas kindlatesse ajalistesse raamidesse. 7-päevane nädalatsükkel on tema poolt käivitatud. Ja huvitav tõsiasi on see, et mitte keegi selle päikese all pole andnud meie nädalatsükli tekkimisele mingit muud tõsiseltvõetavat põhjendust. Selleks on jätkuvalt Piibli lugu maailma loomisest.

Nii et aeg ja ajaarvestus siin maailmas tõstab Jeesus Kristuse märkimisväärsele kohale meie elus. Ülestõusmispühad lisavad aga veel midagi väga olulist, miks on Jeesus meie jaoks isiklikult nii tähtis. Meie elu iga aspekt on ajas piiratud – igal asjal on oma algus ja lõpp. Meie elu on surutud sünni ja surma raamidesse ning meid on püütud harjutada mõttega, et see ongi loomulik asjade käik. Vahel meenub mulle üks hauakivi Tallinnas Rahumäe kalmistul, millel olev tekst kõlab: „Puhka hauas rahuga, keegi sind ei ärata.“

Ülestõusmispühad kummutavad selle intrigeeriva mõttetera seal hauakivil, sest räägivad meile ülestõusnud Jeesus Kristusest. Tema võitis surma väe ja tõusis uuesti elule. See fakt aga annab meile võimaluse vaadata ajale meie elus uue nurga alt. Jeesus Kristus soovib meie ajale lisada igaviku dimensiooni. Jeesuse sõnad kinnitavad meile: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

Jeesuse sõnul avab ülestõusmine meie jaoks igaviku väravad ja ülestõusmispühad on sobiv aeg nendest asjadest rääkida. Hea lugeja – kutsun sind üles võtma pühade ajal mõne hetke, et lõõgastuda oma tugitoolis teetassi juures ja mõelda ajale meie elus ja meile ajas läbi jumaliku perspektiivi.

Õnnistatud pühadeaega kõigile!