On detsember, aasta pimedaim kuu. See on aasta üks kõige raskemini talutavaist kuudest – nö kaamose kuu. Kuid just sellesse pimeduse aega on inimene asetanud kõige ilusamad pühad – jõulupühad. Just sellesse aega püüame tuua kõige enam valgust kaunistuste, sealhulgas küünalde sooja hubiseva leegi näol. Just sellesse aega on seatud üks ilusamaid üleskutseid, mida oleme osanud sõnadesse panna – „Kõik lapsed jõuluks koju“. Ühes ajakohases laulus on seda aega nimetatud armastuse ajaks. Milline üllatav kontrast väljas valitseva pimedusega!
Jõuluaeg toob inimsuhetesse oodatavalt midagi helgemat ja südamlikumat. Oleme harjunud, et just sel ajal korraldatakse arvukalt erinevaid heategevusüritusi, toetamaks neid, kes on meist nõrgemad ja abitumad või siis elu hammasrataste vahele jäänud. On siis tegemist kingipakkide kogumisega suurperedele või supiköögi organiseerimisega kodututele – alati loob see südamesse sooja tunde; meie ümber on inimesi, kes suudavad ja tahavad hoolida kaasinimestest ning nende heaks midagi ära teha.
Paraku on hetki, mil tahtmatult esitad endale küsimuse: kui kauaks seda hoolimist meie ühiskonnas jätkub? Mida arvata sõnaohtraist poliitikuist, kes ei suuda saatedebatis vestluspartnereid kuulata, vaid on valmis üksteisest üle hõikuma? Mida mõelda teravast vastuseisust katsetele piirata alkoholi kättesaadavust? Kuidas suhtuda suurettevõtte külma jäikusesse töötajate soovile parandada palgatingimusi? Mida teha jahituristidega, kes ei küti rändavaid linde vajaduse pärast, vaid lihtsalt naudivad tapmist? See on vaid osa muremõtteist, mis on ühel või teisel moel seotud hoolimisega endast, kaasinimesest ja keskkonnast meie ümber.
Teades, kui õhuke on meie inimese hoolivuse kultuurkiht, lisandub sellele teadmisele veel mure, et aegade suurimale hoolivuse eeskujule oleme suuresti selja pööranud. Sekulaarsus, millega eestlased Euroopas ilma teevad, ei aita kaasa hoolivuse kasvule. Pigem vastupidi.
Just seetõttu võime jõulude ajal taas endilt küsida: kes õpetaks meile hoolimist? Kes võiks anda südant puudutavat eeskuju? Poliitikud? Teadlased? Kultuuriinimesed? Küllap on nendegi hulgas inimesi, kellel on suur süda ja sügav empaatiavõime. Suurima eeskuju võime siiski leida jõuluevangeeliumist.
Raamatute Raamat kinnitab meile, et kuigi meie päikese all on paljud asjad läinud valesti ja inimest iseloomustab sageli mäss Jumala vastu, pole Jumal inimkonda siiski hüljanud. Ta pole jätnud meid saatuse hooleks, vaid on ise reaalselt sekkunud, et panna piiri kurjusele ja ükskord kõik uueks luua. Seda abikäe sirutamist on kaunisõnaliselt kirjeldanud apostel Johannes tekstis, mida kristlased on nimetanud „Piibli kuldsalmiks“: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Johannese evangeelium 3:16)
Jumal andis oma Poja siis, kui Jeesus Kristus sündis väikese inimesena Petlemmas – mitte uhkes valitsejalossis, vaid loomadele mõeldud varjupaigas. Esimeseks hällilauluks talle oli veiste ammumine ja lammaste määgimine. Jumal andis oma Poja, sest Ta hoolis meist.
Mõeldes veel Jumala hoolivusele, meenub mulle raamat, mida kunagi lugesin – see on ameerika autori Morris Vendeni „Inimsuhete meister“. Selles ei räägita mitte Jeesuse sündimisest ja lapsepõlvest, vaid juba täiskasvanueast. Evangeeliumid kirjeldavad Jeesuse avalikku tegevust ligemale kolme ja poole aasta kestel. Tähelepanuväärne on pikk loetelu erinevatest inimestest, kellega suheldes jagas Jeesus oma hoolivust. Vendeni valikus on läbilõige kogu tollasest ühiskonnast: rahavahetajad, arad, hüljatud, murelikud, patused, vaesed, prostituudid ja maksukogujad, paganad (välismaalased), heidikud, naised, jüngrid, naabrid, usujuhid. Inimühiskond on läbi aegade olnud meestekeskne. Täna me suhtume sellesse teatud huumoriga, kuid paar aastatuhandet tagasi palvetas üks meessoost Jeesuse rahvuskaaslane sõnadega: „Issand, ma tänan Sind, et ma pole sündinud paganaks, orjaks ega naiseks.“ Rabid keeldusid avalikus kohas naistega suhtlemast. Jeesuse kohtumine Samaaria naisega Jaakobi kaevul lõhub aga sellist stereotüüpset käitumist. Ta vestles naisega, kes oli pealegi veel samaarlanna (kellega juudid olid rohkem kui 400 aastat elanud vaenus) ja kahtlase reputatsiooniga, kuna pereelu oli lootusetult sassis. Jeesus ei kõndinud temast mööda, vaid suhtles selle naisega, näidates oma hoolivust ning andes naise elule uue ja parema suuna.
Jeesus võttis oma jüngriks tölneri e maksukoguja, keda juudid vihkasid, sest viimane tegi koostööd Rooma riigivõimuga.
Jeesus tervistas haigeid, sõltumata nende kuuluvusest mingisse ühiskonnaklassi. Tal jätkus lohutavaid sõnu kurbadele, julgustavaid sõnu argadele, lootustandvaid sõnu neile, kes ei suutnud „tunneli lõpus valgust näha“. Polnud ühtegi inimest, keda Ta poleks püüdnud aidata üles, kõrgemale ja paremusele. Kõike seda tegi Jeesus seetõttu, et Ta hoolis.
Hea lugeja! Kui sa lähed jõuluõhtul kirikusse, siis mõtle sellele hoolivuse eeskujule, mida Jeesus Kristus meile oma maise elu jooksul jättis; mõtle sellele hoolivusele, mida näitas meie vastu üles Jumal, kes andis meile oma Poja. Helisegu sinugi hinges kaasa see inglite laul, mis kostus ligi 2000 aastat tagasi Petlemma väljadel, kui väike Jeesus oli ilmavalgust näinud: „Au olgu Jumlale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“
Rein Kalmus
Põltsamaa Adventkoguduse pastor