Süüria õhtu

Aprillikuu viimasel hingamispäeval oli meil au võõrustada kaugeid külalisi – kaks Türil elavat Süüriast pärit pagulasperet, kes on juba mõned kuud Eestis olnud, olid  nõus tulema ja rääkima oma lugu – kaotused, valu, kannatused, läbielud, usk, kohanemine, lootus.

Intervjuu vormis tehtud vestluse käigus oli kõigil kohaletulnutel võimalus ka omaltpoolt küsimusi esitada ning pikemat vestlust õhtusöögi ajal arendada.

Lapsed said keelebarjäärist üle ühiselt mängides, kasutades suhtlemiseks kehakeelt. Täiskasvanud pidid meelde tuletama inglise keele tunnis õpitut. Ühe pereemaga oli juba võimalik lihtsamaid lauseid ka eesti keeles vahetada.

Nende kahe perekonna saatus on sarnane kõigi teiste sõjapõgenike omale – kodumaa on haaratud sõtta, ellujäämiseks oli vaja lahkuda. Maha jäid kodu, tuttavad paigad, asjad, pere, sõbrad – kõik tuttav on seljataha jäänud ja ees on tundmatus.

Üksteist tundma õppides sai kiiresti selgeks, et me oleme sarnasemad, kui esmapilgul võiks tunduda. Nende Pühakirjaks on Koraan, meil Piibel, nende naised kannavad hidžaabi, meie vanaprouad seovad pähe räti, me usume sama Jumalat, nemad lihtsalt kutsuvad Teda Allahiks, siga on roojane loom mõlema kogukonna usu järgi jne.

Kõige eredamalt jäi kohtumiselt meelde küsimus: „Kas Te armastate meid?“  Siiras soov olla oodatud, aktsepteeritud, armastatud – see on parim, mida neile pakkuda saame. Meie ei saa teha olematuks olnut, kuid me saame mõjutada nende elusid siin ja praegu lihtsalt sellega, et oleme olemas, hoolime. Lõppude lõpuks on nad ju inimesed nagu meie, Jumala kallid silmaterad.